|
Carmen 76 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kui mõõtes möödunud teed rahul olla me endaga võime,
siis kui ausad ja head olnud on kõik meie teod,
kui pole mõtlematult jumalaid hüüdest tunnistajateks
tõotusi antud, et neid murda kord hoolimatult,
sullegi siis, oh Catullus, kui kaua su päevad ka kestaks,
rõõmu jääb lootusetust, õnnetust armastusest:
kõik, mida üks inimlaps inimlapsele teisele eales
head teha, head öelda võib, tehtud ja öeldud on sul.
Armastust tundsid sa, kuid tasuks talt tänulikkust ei oodand,
seepärast tarbetu on kauem sul piinelda veel.
Ei, kõvaks tee oma põu, hädast end rebi julgesti lahti.
Miks oled õnnetu veel? Taevaste soov pole see.
Raske küll loobuda on, kui nii kaua on armastus kestnud,
raske, kuid ikkagi tee kõik, mis su võimuses on.
See on su ainuke pääs, ise võitu sa saama pead endast.
Kokku end võta - ükskõik, kas seda suudad või ei.
Taevased, tean, halastus pole tundmatu teile, sest tihti
needki on teilt abi saand, surm juba seisis kel ees.
Vaadake armulikult mind vaest ning kui seda väärin,
välja siis rppkige mul rinnast see nuhtlus, see katk,
mis nagu halvatus mind ajapikku on terveni haarand,
rõõmudki hoolimatult rinnast mul tõrjunud kõik.
Ah, ma ei oota ju, et tema armastaks mind nagu enne
või - mis veel võimatum on - et tema muuta võiks end,
soovin vaid jõudu, et rind vabaks saada võiks piinade piinast.
Taevased, täitke mu soov palgaks mu vooruse eest!
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Siqua recordanti benefacta priora voluptas
est homini, cum se cogitat esse pium,
nec sanctum violasse fidem, nec foedere nullo
divum ad fallendos numine abusum homines,
multa parata manent in longa aetate, Catulle,
ex hoc ingrato gaudia amore tibi.
Nam quaecumque homines bene cuiquam aut dicere possunt
aut facere, haec a te dictaque factaque sunt.
Omnia quae ingratae perierunt credita menti.
Quare iam te cur amplius excrucies?
Quin tu animo offirmas atque istinc te ipse reducis,
et dis invitis desinis esse miser?
Difficile est longum subito deponere amorem,
difficile est, verum hoc qualubet eficias:
una salus haec est, hoc est tibi pervincendum,
hoc facias, sive id non pote sive pote.
O di, si vestrum est misereri, aut si quibus umquam
extremam iam ipsa in morte tulistis opem,
me miserum aspicite et, si vitam puriter egi,
eripite hanc pestem perniciemque mihi,
quae mihi subrepens imos ut torpor in artus
expulit ex omni pectore laetitias.
Non iam illud quaero, contra me ut diligat illa,
aut, quod non potis est, esse pudica velit:
ipse valere opto et taetrum hunc deponere morbum.
O di, redite mi hoc pro pietate mea.
|
|
|
|
|
Do you see a typo? Do you have a translation? Send me your comments! |
|
| |