Catullus vaene, aeg on narrust peast heita ja jätta see, mis ammu mööda on läinud! Ka sulle päike lahkelt alla kord paistis, siis, kui veel enda kütkes hoidis sind kallim nii armas kui saab olla üldse üks naine. Kui ruttu läks meil rõõmsas mängus aeg mööda! Mis veetles üht, see võrdsel määral teist paelus. Ka sulle päike lahkelt alla siis paistis. Et arm sind hülgas, tastki ütle end lahti. Kui läks, las minna! Hoia uhkelt pea püsti ja ikka vankumatult kindel meel olgu! Head teed! Su vastu on Catullus ükskõikne, su käest ta iial poolehoidu ei kerja. Kuid sul veel kahju on, kui lõpuks jääd üksi. Mis, vaene, siis sa peale hakkad maailmas? Kes on su vastu hea? Kes veel sind peab kauniks? Kes armastab sind veel, kes kaissu sind vaotab? Kel suudled suud? Kel hambad huulde veel salvad? Ent sul, Catullus, vankumatu meel olgu!

Miser Catulle, desinas ineptire,
et quod vides perisse perditum ducas.
Fulsere quondam candidi tibi soles,
cum ventitabas quo puella ducebat
amata nobis quantum amabitur nulla.
Ibi illa multa cum iocosa fiebant,
quae tu volebas nec puella nolebat,
fulsere vere candidi tibi soles.
Nunc iam illa non vult: tu quoque impotens noli,
nec quae fugit sectare, nec miser vive,
sed obstinata mente perfer, obdura.
Vale puella, iam Catullus obdurat,
nec te requiret nec rogabit invitam.
At tu dolebis, cum rogaberis nulla.
Scelesta, uae te, quae tibi manet uita?
Quis nunc te adibit? cui videberis bella?
Quem nunc amabis? Cuius esse diceris?
Quem basiabis? Cui labella mordebis?
At tu, Catulle, destinatus obdura.