Õnnis nii kui taevased, neistki õndsam (kui saab olla õndsamat neist) on see, kes võib su vastas istudes otsa sulle vaadata aina, kuulda aina veetlevat naeru, ah, see viib mul vaesel mõistuse peast, kui vaatan sulle otsa, Lesbia, ühtki silpi öelda ei suuda. Keel on just kui halvatud, kust kui tuld on täis mu liikmed kõik - mina muud ei kuule kui su häält ja silmades äkki kõik kui ööga on kaetud. Jõudepõlv on kardetav, oh Catullus, jõudepõlv toob viljatuid pettepilte, jõudepõlv ka vürste ja rikkaid linnu hukka on saatnud.

Ille mi par esse deo videtur,
ille, si fas est, superare divos,
qui sedens adversus identidem te
spectat et audit
dulce ridentem, misero quod omnis
eripit sensus mihi: nam simul te,
Lesbia, aspexi, nihil est super mi
vocis in ore,
lingua sed torpet, tenuis sub artus
flamma demanat, sonitu suopte
tintinant aures, gemina teguntur
lumina nocte.
Otium, Catulle, tibi molestum est:
otio exsultas nimiumque gestis:
otium et reges prius et beatas
perdidit urbes.