Truu Septimius Acmet kaisus hoides lausus armsale: Oh mu kallis Acme! Kui ma kallimaks kõigist muist ei pea sind ning kui niikaua kui on aastaid antud ikka armsaks ei jää sa mulle, Acme, siis mind Aafrika kuumas liivakõrbes lõhki kiskugu metsik, möirgav lõukoer. Nii ta lausus ja märgiks, et see nii on, võidu Amorid ümber aevastasid. Kauni pea pööras armsa poole Acme ning ta nooruki õnnelikke silmi kuumalt suudles ja vastu ütles nõnda: Ah Septimius, sa mu silmavalgus! Üks on tunne, mis ikka ühte seob meid. Pehmem on minul põu ja kuumem on ka leek, mis põues mul lõõmab lakkamata. Nii ta lausus ja märgiks, et see nii on, võidu Amorid ümber aevastasid. Tulnud ilmale on hea märgi all nad. Ikka armastus liitma jääb neid kahte. Ei ka Süüria, Briti saarte vastu kumbki neist oma armastatut annaks. On Septimius armas Acme meelest, nooruk Acmele kallim kõigist teistest. Kas veel õndsamat paari leidub kuskil, kas on armu, mis veelgi vankumatum?

Acmen Septimius suos amores
tenens in gremio 'mea' inquit 'Acme,
ni te perdite amo atque amare porro
omnes sum assidue paratus annos,
quantum qui pote plurimum perire,
solus in Libya Indiaque tosta
caesio veniam obvius leoni.'
Hoc ut dixit, Amor sinistra ut ante
dextra sternuit approbationem.
At Acme leviter caput reflectens
et dulcis pueri ebrios ocellos
illo purpureo ore suaviata,
'sic' inquit 'mea vita Septimille,
huic uni domino usque serviamus,
ut multo mihi maior acriorque
ignis mollibus ardet in medullis.'
Hoc ut dixit, Amor sinistra ut ante
dextra sternuit approbationem.
Nunc ab auspicio bono profecti
mutuis animis amant amantur.
Unam Septimius misellus Acmen
mavult quam Syrias Britanniasque:
uno in Septimio fidelis Acme
facit delicias libidinisque.
Wquis ullos homines beatiores
vidit, quis Venerem auspicatiorem?