Oh Volusius, käpardite käpard, aita täita mu kalli neiu tõotust! Andis Venus ning Cupido ees mu kallim tõotuse, et ta veel kord mulle andeks andma on valmis ainult siis, kui kingiks endale saab Hephaistos-lääpjalg kõige kehvema värsisepa teosed, kui ma need kohe heidan leekidesse. Neiu tõotuse andis mõtlematult, ütles mõistagi ainult naljaks nõnda. Vete tütar, oh kõrkjaist pärjatatu, kel on altar Idalioni hiies, helde, suur jumalanna, kelle templeid täis nii Golgi, Ancona, Amathus ja Gnidus, Uria kui ka laevureile kõige meeldivam linn Dyrrachiumgi - tõotus täidetuks loe ja võta vastu ohver, olgugi juhm ja vaimuvaene! Ohvriks tulle ma heidan nüüd su teosed, oh Volusius, käpardite käpard!

Annales Volusi, cacata carta,
votum solvite pro mea puella.
Nam sanctae Veneri Cupidinque
vovit, si sibi restitutus essem
dessemque truces vibrare iambos,
electissima pessimi poetae
scripta tardipedi deo daturam
infelicibus ustulanda lignis.
Et hoc pessima se puella vidit
iocose lepide vovere divis.
Nunc o caeruleo creata ponto,
quae sanctum Idalium Uriosque apertos
quaeque Ancona Cnidumque harundinosam
colis quaeque Amanthunta quaeque Golgos
quaeque Durrachium Hadriae tabernum,
acceptum face redditumque votum,
si non illepidum neque invenustum est.
At vos interea venite in ignem,
pleni ruris et infacetiarum
annales Volusi, cacata carta.