Piso kaaslased, retkelt tulles on teil kompsud kerged ja tühja täis on kukkur. Noh, Veranius? Noh, mu hea Fabullus? Kuidas tunne on? Küllalt kas teid preetor tee peal nälga ja külma tunda laskis? Kas ka teil tulukirjadesse kantu lendu läks kohe? Mind mu preetor laskis kõik, mis teenisin, jälle välja anda. Selle palgaks, et iial häält ei tõstnud, mind mu Memmius peenelt paljaks kooris. Näen, et teilgi ei olnud teine saatus: tühja kukruga lõppes teie teekond. Jah, nii on nemad - kõik need suured härrad! Oh et taevased nuhtleks kõiki neid, kes Remust, Romulust nõnda häppi viivad!

Pisonis comites, cohors inanis,
aptis sarcinulis et expeditis,
Verani optime tuque mi Fabulle,
quid rerum geritis? Satisne cum isto
vappa frigoraque et famem tulistis?
Ecquidnam in tabulis patet lucelli
expensum, ut mihi, qui meum secutus
praetorem refero datum lucello?
O Memmi, bene me ac diu supinum
tota ista trabe lentus irrumasti.
Sed, quantum video, pari fuistis
casu: nam nihilo minore verpa
farti estis. Pete nobiles amicos!
At vobis mala multa di deaeque
dent, opprobria Romuli Remique.