Kui nii kalliks ei peaks ma sind, oh Calvus, võiks su vaenlaseks muuta mind su kink ja rohkem vihkaksin kui Vatinius sind. Mis ma küll olen sulle halba teinud, et sa luulega võtsid nõuks mind tappa? Taeva nuhtlust on väärt klient, kes sulle kaela määris nii palju tühja pahna. Ent kui nii on, et vaevapalgaks said sa noori poeetisid luulesõbralt Sullalt, siis kõik hästi on ning ma rõõmu tunnen, et su vaev tasu sai nii rikkalikult. Helde taevas! See värk on õudselt vastik! Kas Catulluse jaoks sa hoidsid selle, et ta salmikuid loeks ja kõngeks siis, kui saturnaaliad rõõmupeoks on teistel? Ei, see temp läheb kalliks sulle! Nii kui koidab, ma tõttan poodidesse ning Suffenust, Aquinust, Caesiust seal kokku ostan ja läkitan kõik sulle kättemaksuks, et saatsid säärast mürki. Silmapilk minu kambrist välja käige sinna, kus teie koht, kaasaegne nuhtlus - väetid käpardid, maotud värsisepad!

Ni te plus oculis meis amarem,
iucundissime Calve, munere isto
odissem te odio Vatiniano:
nam quid feci ego quidve sum locutus,
cur me tot male perderes poetis?
Isti di mala multa dent clienti,
qui tantum tibi misit impiorum.
Quod si, ut suspicor, hoc novum ac repertum
munus dat tibi Sulla litterator,
non est mi male, sed bene ac beate,
quod non dispereunt tui labores.
Di magni, horribilem et sacrum libellum!
Quem tu scilicet ad tuum Catullum
misti, continuo ut die periret,
Saturnalibus, optimo dierum!
Non non hoc tibi, false, sic abibit.
Nam si luxerit ad librariorum
curram scrinia, Caesios, Aquinos,
Suffenum, omnia colligam venena.
Ac te his suppliciis remunerabor.
Vos hinc interea valete abite
illuc, unde malum pedem attulistis,
saecli incommoda, pessimi poetae.