Veel paar päeva ja siis, kui taevas nõus on, uhke lõuna, Fabullus, võid mult saada, kui sa enda poolt maitsvad road tood kaasa, veini, noore ja kauni tütarlapse ning ka lustaka meele, rõõmsa naeru. Ainult siis, kui sa kaasa need tood, võid sa uhke lõuna mult saada, sest et kukrus üksnes ämblikuvõrgud on mul praegu. Selle eest aga on mul siiras sõprus ja mis sõprusest veelgi hindamatum, võie on minul, mille kullakallis armuhaldjailt ja Venustelt sai kingiks. Nõnda lõhnab see, et sa soovid olla hiiglanina, et õndsalt haista aina.

Cenabis bene, mi Fabulle, apud me
paucis, si tibi di favent, diebus,
si tecum attuleris bonam atque magnam
cenam, non sine candida puella
et vino et sale et omnibus cachinnis.
Haec si, inquam, attuleris, venuste noster,
cenabis bene; nam tui Catulli
plenus sacculus est aranearum.
Sed contra accipies meros amores,
seu quid suavius elegantiusve est:
nam unguentum dabo, quod meae puellae
donarunt Veneres Cupidinesque;
quod tu cum olfacies, deos rogabis
totum ut te faciant, Fabulle, nasum.