Furiùs, Aurelius, kès mind saatma valmis on siit kaugele Indiasse, võimsalt vood kus hommikutuules aina laksuvad randa, kus on loid araablane, ambukandvad parti rahvad, saagi ja hürka hõimud, sinna, veed kus Niilusest seitsmesuisest voolavad merre, või teispoole Alpisid, paikadesse, kus suur Caesar endale samba seadis, Reini maile või ka maailma äärde, Britimaa randa. Ei te karda hingele võtta ühtki saatust, mille taevad võiks saata mulle. Viige siis mu neiule nüüd mu vastus, kuigi see karm on. Olgu rõõm tal vastsetest austajatest: neid on nüüd tal kolmsada ühteaegu. Ühtki neist ta armsaks ei pea, ent kõiki vaevab ja piinab. Ei ta üldse nüüd enam mõtle mulle, kelle julmalt murdis ta truudusetus, nii kuis murdub põllu peal lill, mis satub adrale ette.

Furi et Aureli comites Catulli,
sive in extremos penetrabit Indos,
litus ut longe resonante Eoa
tunditur unda,
sive in Hyrcanos Arabesue molles,
seu Sagas sagittiferosue Parthos,
sive quae septemgeminus colorat
aequora Nilus,
sive trans altas gradietur Alpes,
Caesaris visens monimenta magni,
Gallicum Rhenum horribile aequor ulti-
mosque Britannos,
omnia haec, quaecumque feret voluntas
caelitum, temptare simul parati,
pauca nuntiate meae puellae
non bona dicta.
cum suis vivat valeatque moechis,
quos simul complexa tenet trecentos,
nullum amans vere, sed identidem omnium
ilia rumpens;
nec meum respectet, ut ante, amorem,
qui illius culpa cecidit uelut prati
ultimi flos, praetereunte postquam
tactus aratro est.