Rohkesti sõitnud ma merd olen, rohkesti rahvaidki näinud. Leinava meelega nüüd astun su hauale, vend, viimase andami toon, mis me kalleile koolnuile kuulub, tervitan põrmu, mis eal vastata mulle ei saa. Saatus mind hoolimatult igavesti viis lahku sust, vennas. Ah mina vaene, miks küll röövis nii ruttu su surm! Ohvri su hauale toon, nagu iidseist aegadest peale kombeks olnud me maal - venna käest vastu sa nüüd võta see viimane and, mis mu silmaveest niiske on alles! Jäädavalt, vend, sinust nüüd lahkuma pean ma, head und!

Multas per gentes et multa per aequora vectus
advenio has miseras, frater, ad inferias,
ut te postremo donarem munere mortis
et mutam nequiquam alloquerer cinerem.
Quandoquidem fortuna mihi tete abstulit ipsum.
Heu miser indigne frater adempte mihi,
nunc tamen interea haec, prisco quae more parentum
tradita sunt tristi munere ad inferias,
accipe fraterno multum manantia fletu,
atque in perpetuum, frater, ave atque vale.