Nutke, Venused, kurtke, armuhaldjad, kaasa leinake kõik, kel hing on rinnas! Kalli tüdruku lemmiklind on surnud, kalli tüdruku väike värb on surnud. Neiu lindu kui silmavalgust hoidis ja ka lind pidas neidu kalliks, just kui väike laps oma kullakallist memme. Ei ta lahkunud eales kalli rüpest, hüples sinna ja tänna, rõõmsalt aina siutsus veetleva käskijanna rõõmuks. Oh, ja nüüd juba rändab sünget teed ta sinna, kust pole keegi tagasi tulnud. Needus sulle, oh sünge, õudne Orcus! Kõik, mis kaunis on, ikka kaob su kurku. Nõnda meeldiva linnu meilt sa võtsid! Vaene värvuke! Õel ja ilge saatus! See on kõik sinu süü, et nutust nõnda tursund on minu kalli kaunid silmad!

Lugete, o Veneres Cupidinesque,
et quantum est hominum venustiorum:
passer mortuus est meae puellae,
passer, deliciae meae puellae,
quem plus illa oculis suis amabat.
nam mellitus erat suamque norat
ipsam tam bene quam puella matrem,
nec sese a gremio illius movebat,
sed circumsiliens modo huc modo illuc
ad solam dominam usque pipiabat.
qui nunc it per iter tenebricosum
illuc, unde negant redire quemquam.
at vobis male sit, malae tenebrae
Orci, quae omnia bella devoratis:
tam bellum mihi passerem abstulistis
o factum male! o miselle passer!
tua nunc opera meae puellae
flendo turgiduli rubent ocelli.